avastaEESTI.ee automatk Edela-Eestis (VAATA PILTE!)

Edela-Eesti automatk (Marko Kaldur)

Pooleteisepäevase automatka käigus seiklesime Eestimaa edelanurga tuntud ning tundmatutes paikades.

Ürituse pildigalerii allpool! 

Läti piiri äärsetel metsaradadel ukerdades olime kui salakaubavedajad, kes paar aastakümmet tagasi samades kohtades illegaalset kraami üle riigipiiride smugeldasid. Ega meiegi neist palju erinenud, sest olles eelnevalt Läti poolel kaubaretkel käinud, leidus autodes kraami, mille üle piiri toomise osas maksuamet õnnelik just ei ole.

Võsastunud piiriradadel kulgemise lõpetas lagunenud sild, millest üle sõitmine osutunuks ebamõistlikuks riskiks – mädanenud palgid, kopra poolt näritud sillatalad ning laudade vahelt turritavad naelad võinuks automatkale sealsamas punkti panna.

Nigula raba matkarajale jõudmise ajaks valitses väljas juba lämmatav suvepalavus, mistõttu rabamatk täies pikkuses jäi tegemata. Kes piirdus esimese vaatetorni juurde minekuga, kes viitsis rabaonnini kõmpida. Täispikka rada Nigulas muidugi enam ei eksisteerigi, sest pärast paarikümne aasta taguseid augustitorme pole “ringrada” enam taastatud. Kaugematel peaksitel (rabasaartel) on algse matkaraja ase aga näha ning hea tahtmise ning räätsade olemasolu korral saab vana raja läbi kõndida.

Sookuninga ehk Sandra metsamajakese juurde viivad teed on tavaliselt olnud auklikud tänu kobrastele, kes teetammi sisse urgusid uuristavad. Sedapuhku aga ei märganud ühtegi õõnsust, mis autoratastele saatuslikuks saada võinuks. Majake ise jääb ootama talvisemaid ning lumisemaid aegasid, kuna suvel see koht ööbimiseks eriti ahvatlev ei tundu. Selle kinnituseks kükitas puukuuri räästapalgi peal nukralt väike lumememm, kellega talvel taas kohtuda loodame.

Nigula ehk Kauburi metsaonn omakorda talviste lemmikute hulka ei kuulu, sest hoolimata tuleasemest laseb see majake külma õhku paremini läbi kui räästa all kuivav kalavõrk. Seda kinnitab asjaolu, et kunagi -25-kraadise pakasega tolles onnis ööbimise järel pidi enamus öömajalistest külmetusest tingitud tüsistuste tõttu mandlioperatsioonile suunduma. Nii kannabki onnike nüüd hüüdnime “mandlionn”.

Legendaarse Mõtuseonni juurde pääsemine käis sedapuhku üsna kergesti, sest kuumad suveilmad on metsaaluse ära kuivatanud. Kevadel olime selle teekonna lõpuks pea vööni märjad, praegu aga ei ligunenud varbadki läbi. Onnikese seintel tuvastasime pea sajandivanuseid “sissekandeid” – tegu on ühega vähestest vaatamisväärsustest, kus enda nime ning külastusaja seinapalkidele jäädvustamine on lubatud ning suisa tervitatav.

Lisaks jäi marsruudile veel hulgaliselt huvitavaid ja omapäraseid paikasid, samuti näiteid kohalike elanike fantaasiarikkusest.

Kuivadel kruusa- ning külavaheteedel sõitmise tulemusena olid tagumises autos viibijad lõpuks nagu tolmuahvid. Eessõitja tolmupilves tuli orienteeruda pigem GPS-i või kõhutunde järgi, teed ennast näha polnudki. Seetõttu tundus eriti meelitav väljavaade jõuda õhtuks mereäärsesse laagripaika.

Krapi telkimisalale saabudes tundus esmalt, et selles mustlaslaagris pole kohta kus jalgagi maha panna saaks. Viimaks siiski õnnestus end mitme erineva telklaagri vahele pressida ja lõppkokkuvõttes oli tegu suisa ühe parema merevaatega platsiga.

Nagu taolisele läbulaagrialale kohane, möödus õhtu ühelt poolt kaikuva ossitümmi ning teisalt kostuvate üheksakümnendate šlaagrite seltsis. Mõnel nõrgemanärvilisemal ööbijal viskas sellest kakofooniast vist üle, sest mingil öisel hetkel külastas telkimisala isegi politseipatrull. Taolises kohas laagrisse jääjad peaksid siiski arvesse võtma, et erinevalt rahulikest looduskaunitest paikadest on Krapi puhul tegu pigem festivaliterritooriumiga, kus vaikust ning linnulaulu eeskavas eeldada ei maksa. Rahu saabus alles hommikutundidel, mil ontlikumad laagrilised juba ärkama hakkasid.

Sellega said ettevalmistused pikemaks avastaEESTI.ee automatkaks Edela-Eestisse tehtud, järgmisel korral osaleda soovijad võivad juba registreeruma hakata: info@avastaeesti.ee

Tekst ja fotod: Marko Kaldur

Vasta

Kommenteeri:
Nimi: