Kurikuulsa jaanuaritormi 15. aastapäeval avaldame tormiküttide meenutusi tollest närvekõditavast ning pingelisest ööst.
Jaanuaritormile eelnenud õhtul oli selge, et tuleb maru ning suure tõenäosusega tavapärasest tunduvalt tugevam. Sestap pakkisid tormikütid (või katastroofituristid või tormituristid) nii matkavarustuse kui hädapärase lisakraami, et niipea kui torm tabab, välja tormata. Seda hetke ei pidanud pikalt ootama…
Kokku sai jaanuaritormi päeval ja ööl Tallinna-Pärnu vahet sõidetud 5 korda – üritades uudiseid ning merevee kõrgusenäitusid arvesse võttes tormi maksimumhetkedel epitsentris kohapeal olla. Sest torm käis põhimõtteliselt lainetena, kus vahepeal sai oma portsu Pärnu, seejärel Tallinn, siis Haapsalu, jälle Pärnu jne.
Pärnu linnas avanenud vaatepilt on meedia kaudu küllap kõigile enam-vähem tuttav. Üle ujutatud tänavad, pargid, hoovid. Rannarajoon oli suletud ning laigulises vormis korrakaitsjad kõrvalisi isikuid sinna ei lubanud. Siiski mõned kohad olid ligipääsetavad, kus sai üksikuid fotojäädvustusi ja mälestusi kogutud.
Kuival suvepäeval Pärnu rannarajoonis jalutades tasuks kujutleda end tuukriks, kes üle pea ulatuvas vees ringi liigub. Sest just nii kõrge see veetase seal oligi.
Üks tuttav on säilitanud oma hoones paari seinaposti peal jaanuaritormi aegsed meresoola jäljed. Need on umbes 40 cm põrandapinnast kõrgemal.
Ei tundu ju hull? Siiski-siiski.
Vee kõrguse adumiseks tasub minna maja ette tänavale. See hoone on ehitatud aegadel, mil osati veel arvesse võtta torme ning üleujutusi. Sestap seisab maja ise ca pooleteisemeetri kõrguse vundamendi peal. Ehk – kui tegu pole just mõne korvpalluriga, siis enamikel inimestel löönuks jaanuaritormi ajal maja ees seistes lihtsalt lained üle pea.
Jõeäärse Pärnu Kolledži raamatukogust oli saanud bassein selles suplevate teostega. Kuna raamatukogu põrand jääb tänava tasapinnast tunduvalt allapoole, siis voolas merevesi rõõmsa vulinaga sinna sisse.
Paari kolledžilähedase maja teise korruse rõdu küljes õõtsusid paadid. Mitte tuules, aga laienetel.
Reiu rannas on kõrge, umbes kahemeetrine, kohati kõrgem astang. Ja astangu peal parkla.
Jaanuaritormi aegu ulatus vesi üle astanguserva ning lained lõid vahutades metsa alla. Ööpimeduses, vaid autotulede valgel parklas sumbates ähvardas iga hetk oht üle järsakuääre alla sulpsatada. Sest tuledest väga palju abi polnud – tugev tuul peksis lainevahtu näkku ning nähtavus oli vaid paar meetrit. Allakukkumine tähendanuks aga kindlat uppumissurma, sest lained viinuks inimese ruttu kaugele.
Munalaiu sadamasse viib kitsa ja madala maanina peal kulgev maantee.
Kui suurem veetõus oli taandunud, kattis teed paks kiht setteid jm prahti. Sest tormi ajal oli tegu mitte maanteega vaid merepõhjaga, kust vabalt laevaga üle sõita võinuks.
Elekter oli Pärnus ja piirkonnas suurema osa tormi ajast ära. Omamoodi oaasina kottpimedas linnas mõjus Riia maanteel asunud Statoili tankla, mis tänu varugeneraatorile tuledes säras.
Selle tankla ukse kõrval konutades ning kohalikku wifi-võrku kasutades õnnestus laiali saata esimesed meedias avaldatud pildid üle ujutatud Pärnust. Mingil hetkel hajus sealgi side, üheskoos töötamast lakanud mobiilsidemastidega.
Pärnust kergemalt ei pääsenud sisemaagi.
Tallinn-Pärnu maantee jäi kuidagi hullematest tormimurdudest puutumata, küll aga lõhkus marutuul Ikla-Pärnu, Uulu-Kilingi-Nõmme, Kilingi-Nõmme-Viljandi lõikudel puid kui majapidamisi.
Õhtupimeduses neil teedel liigeldes tuli tähelepanelik olla, et mitte sisse sõita teele langenud puudele. Vähemalt korra pääsesime ka napilt kui otse auto ette langes puu ning vaid kiire manööver päästis tüve autokatusele langemisest. Küll aga sai ladvaga pihta esiosa, purunesid peeglid, kojamehed, esituli.
Samamoodi lendasid tormituules ringi liiklusmärgid, reklaamplakatid ja igasugu muu praht. Paljudes paikades lipendasid teede-tänavate kohal purunenud elektrijuhtmed, aeg-ajalt säraküünaldena sädemeid laiali pildudes.
Et edasisõit seetõttu keeruliseks ning ohtlikuks muutus, otsustasime pöörata maanteelt maha ning minna metsamajakesse ööbima.
Esimene üllatus – sel ööl mitte küll väga üllatav – oli kohe maantee veerel. Nimelt paistis ainsa toimiva autotule hädises valguses teele langenud puu.
Kuna tüvi oli üsna peenike, tormas entusiastlik tormikütt kirves käes välja ning raius mõningase pingutuse järel puutüve läbi.
Auto sõitis paar meetrit edasi – ja taas sama olukord. Jällegi veidi kirvetööd ning teekond jätkus.
Kümnekonna meetri pärast oli teel kolmas puu.
Taas tuhinal kirves pihku, ent kaine mõistus sundis korraks taskulambiga kaugemale valgust näitama. Ja seal neid puid vedeles. Tüvi-tüve järel, nii kaugele kui taskulambivalgus ulatus.
Oli selge, et ka kõige usinamal metsatöölisel läinuks seal arutult tunde, et veidigi edasi pääseda. Sestap seljakotid selga ning tormimurru vahel põigeldes rassisime metsamaja poole.
See teekond polnud kergete killast, kuna iga mõne meetri tagant oli uus puu põiki üle tee. Lisaks tormi ulgumine, lörtsisadu, läbilõikav tuul – ning iga paari hetke tagant kostuv järjekordse puu murdumisragin. Ei võinud kindel olla, et millal mõni puu lagipähe potsatab – kuigi juba maas olevad puud tõenäoliselt selle langemishoogu oleks leevendanud.
Sedasi põigeldes, roomates, oksterägast läbi murdes kulus pooleteise kilomeetri läbimisele poolteist tundi. Ning loendatud sai teekonnal vähemalt 120 teele murdunud puud, mis autoga läbipääsemise ilmvõimatuks muutsid. Ega selleski kindel olla ei saanud, et hommikul tagasi rühkides auto puudehunniku alla mattunud pole.
Siiski vedas ning hommikul oli auto omal kohal. Esimeseks eesmärgiks sai nüüd autole osaks saanud kahjude parandamine, sest lörtsisajus ilma kojameesteta edasi sõitmine tundus üsnagi riskantne.
Ent terve Edela-Eesti tundus olevat otsekui välja surnud. Ei elektrit, ei mobiilsidet – isegi inimesi praktiliselt liikumas ei näinud. Lõpuks õnnestus leida autoremonditöökoda, kus mehed olid elektrigeneraatori abil valguse välja võlunud ning suitsu tehes raadiost tormiuudiseid kuulasid. Ega nad väga vaimustatud ei olnud, et sel “vääramatu jõu” poolt võimaldatud vabal päeval veidi tööd pidid tegema, aga varsti olime siiski taas liikumisvõimelised.
Teekond läbi Pärnu ja Tallinna poole oli nagu sõjapiirkonnas sõitmine. Kõikjal purustused, puud teedel, pikali painutatud liiklusmärgid, minema lohisenud paviljonid jne jne jne. Suuremad kahjud olid lõunaks küll juba kõrvaldatud, ent endiselt käis elu katastroofitempos.
Mitu päeva kulus, et sealkandis normaalne elukorraldus taastuks, seda ei mäletagi enam. Ja kõige hullemini jaanuaritormiga pihta saanud Kihnu ning Manilaiu vaateid õnnestus vaid telekast näha.
Paljudes paikades rannikul võis tormi jälgi näha veel aastaid hiljemgi. Rääkimata sellest, et pikalt romantilises küünlavalguses olnud edelarannikul kasvas üheksa kuud hiljem sündivus hüppeliselt… 🙂
Igal juhul oli jaanuaritormi nägemine ja kogemine selline katastroofiturismi elamus, milletaolist teist Eestis saanud ei ole. Eriti just tormi vahetu tundmine, üritades olla neis paigus, mis parasjagu kõige hullemate iilide käes vaevlesid.
Kui soovite osaleda avastaEESTI.ee matkadel, siis võtke ühendust info@avastaeesti.ee
Tekst ja fotod: Marko Kaldur
Tekst ja fotod: Marko Kaldur
Kui soovite osaleda avastaEESTI.ee matkadel või reisidel ning näha neid põnevaid paikasid, siis võtke ühendust info@avastaeesti.ee, tutvuge meie teenustega või osalege avastaEESTI.ee üritustel.
