Aastavahetus on vaid kord aastas, ent sellest hoolimata tuleb rahu otsinguil oktoobrist veebruarini pageda linnades elavate lollpeade eest, kes mingil seletamatul põhjusel üha uusi ilutulestikupatareisid taeva poole põrutavad. Ainsaks päästeteeks jääb ürgloodus, mõni sedavõrd kauge laagriplats, kuhu paugutamisnäljas rullnokad ei satu.
Igal aastal meenutab aastavahetusele eelnev ja järgnev periood lahinguid Ukraina idaosas. Lakkamatu paugutamine, mis sööb nii inimeste kui koduloomade närvid. Pidev müra, nii väiksematest kui suurematest tulevärgivahenditest, mida kasutatakse kahjuks mitte ainult uue aasta vastu võtmisel.
Ma saan aru eestivenelastest, kes aastavahetuse ööl kell 23 (Moskva aja järgi kesköö) saluute taeva poole põmmutama kukuvad – nende aastavahetuseshowd tulevad idapoolsematest telekanalitest. Ma suudan mõista poisikesi, kes keset päeva nn “päkapikurakette” linna vahel lennutavad – isegi kunagi nii tehtud.
Aga ma ei suuda aru saada nende täiskasvanud ajuidiootide (ja ettevõtete) mõttetegevusest, kes jõuludest kuni jaanuari keskpaigani, pärastlõunast kuni varaste hommikutundideni iga natukese aja tagant mõne korraliku tulevärgi pilvede poole saadavad. Mida paganat nad tähistavad – kas IQ langemist jalanumbri piirini?
Ega suuda mõista neid lambapäid, kes aastavahetuseööl hakkavad juba kella 20st võimsaid ilutulestikke korraldama, jätkates sedasi kuni 5-6ni hommikul. Kus on nende mõistus? Selle asemel, et öösel korra (või vene aja järgi kaks korda) oma raketid üldise võimsa ilutulestikuga liita, paugutatakse süüdimatult öö läbi.
Taolistest lollidest kubiseb iga vähegi suurem asula Eestis. Ning taoliste eest jääb üle vaid põgeneda metsa – sinna, kuhu ilutulestike lakkamatu kanonaad halvimal juhul ähmase sosinana kajab. Üldjuhul aga ei sedagi.
Kuigi talveilmad on muutlikud ja tihtipeale väljas ööbimist ei soosi, siis leidub Eestis kümneid mõnusaid laagripaikasid, kuhu telk üles panna, lõke süüdata ning rahus ja vaikuses talveööd nautida.
Ainsad hääled, mis seal tõesti ehmatada võivad, kuuluvad metsloomadele. Või siis mõnele samamoodi linnast saluudipedede eest põgenenud matkasellile, kellele lõkke ääres alati koht leidub ning kuum teegi valmis vaaritatud.
Söök-jook valmib lõkkel või priimuse peal; riided tuleb selga panna soojad ja ilmastikukindlad; ööbimiseks tasub kaasa võtta telk või rippvoodi; mõnes paigas saab magamisaseme laavusse (katusealune) või puukuuri tekitada.
Õhtune jahedasse magamiskotti pugemine ei pruugi just kõige lõbusam tegevus olla. Selle eest hommikune ärkamine soojas pesas, pea külma värske õhuga korralikult selgeks magatud – linnas ei saa kunagi niivõrd välja puhata.
Üürikeste päevavalgustundide jooksul saab ette võtta lühemaid matkasid laagriplatsi ümber – või siis kaugemaid teekondi, järgmisele telkimiskohale. Või siis ette valmistada lõkkepuid, mida talvel laagriplatsidel ikka leidub.
Neid laagrikohtasid leidub Eesti metsades palju, eemal linnakärast ja saluudipaukudest, mõnusalt puude varjus või metsajärve kaldal, raba veerel või üksikul mererannal. Ning neis paigus saab tõesti puhata, omi mõtteid mõlgutada ja oodata, kuni saluudihullus linnades lõppeb või rahval tulevärgi ostmiseks raha otsa saab.
Kui soovite osaleda avastaEESTI.ee matkadel, siis võtke ühendust info@avastaeesti.ee
Tekst ja fotod: Marko Kaldur
“Aasta ringi Eestis ringi”
Õhtuleht
MINOLTA DIGITAL CAMERA 
Tekst ja fotod: Marko Kaldur
Kui soovite osaleda avastaEESTI.ee matkadel või reisidel ning näha neid põnevaid paikasid, siis võtke ühendust info@avastaeesti.ee, tutvuge meie teenustega või osalege avastaEESTI.ee üritustel.
