Nukumets

Ilm oli sügiseselt sünge ja hall. Teekond võssakasvanud metsa all polnud kerge. Tuli õõtsuda ligastel mätastel, tõrjuda näkku laksavaid oksi, turnida mahalangenud puutüvedel. Lehtedelt tilkus vihmajärgseid piiskasid krae vahele, vastikusvärinaid ihule tuues. Puude all voogas tihe uduvaip, kõndijat niiskesse embusse haarates ning vahepeal rajalt eksitades.
Olemine oli rõske ja ebameeldiv – mets nagu vihjanuks, et sinna minna ei maksa.
Uitajat saatis ebamugav tunne, otsekui jälgiks teda puude vahelt kellegi puuriv pilk. See tundmus üha süvenes, mida sügavamale metsa vaevutajutav rajake juhatas.

Ning siis vilksatas põõsastes miski võõras, ebaloomulik, metsa mitte sobituv. Veel mõned sammud ja avanes kõhedusttekitav vaatepilt.

Sammaldunud puud ümbritsesid hämarat lagendikku. Lagendikul aga…kükitasid ja küürutasid kümned mänguasjad.
Mõni ka puutüvele klammerdatud, teine oksa külge köidetud. Kes kivide vahelt arglikult piilumas, kelle silmad vaid õõnsustest paistmas. Osad taraga piiratud, ülejäänud sürreaalsele einelauale tõstetud. Mätastel ning kändudel, risu vahel ja maapinnal – nukke ning mänguasju paistis igas suunas.

Nukkude üle valvasid aga koletuslikud puuslikud, morni pilguga oma vaguraid vange ning lagendikule eksinud võõrast jälgides. Valmis kohe, kui keegi üheainsagi vale sammu astub, tummise puurondiga korda majja lööma.

See õõvastav ning pelutav koht oli Nukumets – hüljatud mänguasjade viimne puhkepaik…

_{Tekst ja fotod: Marko Kaldur}